Kummist korgi disain on palju keerulisem kui lihtne silinder või koonus. Sisaldab arvukalt üksikasjalikke kaalutlusi, et optimeerida tihendusjõudlust ja kasutusmugavust.
1. Põhikuju ja koonus: kõige levinumad kujundid on koonilised või tüvikoonuselised (kärbitud koonus). Selline konstruktsioon võimaldab sisestada korgi minimaalse jõuga veidi väiksemasse avasse; kummi elastsus põhjustab selle paisumise vastu siseseinu, luues pideva radiaalsurve ja isepinguva tihendi. Koonus nõuab täpset arvutust, et tasakaalustada sisestamistakistust piisava tihendusjõu vajadusega pärast selle paigaldamist.
2. Pea konstruktsioon: korgi pea on tavaliselt suurendatud või äärikuga, et hõlbustada haaramist ja jõu rakendamist sisestamise või eemaldamise ajal. Mõnel peal on hõõrdumise suurendamiseks sooned või tekstureeritud pinnad.
3. Tihendushuuled ja -sooned: Suure jõudlusega tihendamiseks mõeldud korgid sisaldavad sageli rõngakujulisi tihendushuuli (eendit) või sooni. Sisestamisel deformeeruvad need huuled märkimisväärselt, täites mikroskoopilisi ebatasasusi ja luues mitu kaitseliini lekke vastu, suurendades seeläbi oluliselt tihenduskindlust. Sooned võivad olla ka võimaliku ülevoolu vastu või toimida pinget leevendavate tsoonidena.
4. Õõnes struktuur: mõnel kummikorgil on õõnes sisemus. See konstruktsioon säästab materjali ja vähendab kulusid, muutes samal ajal korki kergemini kokku surutavaks; sama rõhu all võimaldab õõnes struktuur suuremat deformatsiooni, hõlbustades sisestamist ja eemaldamist, säilitades samal ajal suurepärase elastsuse taastumise.
5. Komposiitkonstruktsioon: teatud rakendustes kombineeritakse kummikorgid teiste materjalidega. Näiteks võivad laborikorgid sisaldada sisseehitatud klaasist või metallist toru gaasi ülekandmiseks või süstimiseks, samas kui majapidamistermose korgid võivad kombineerida välist kummist tihendusrõngast isoleeriva südamikuga, mis on valmistatud sellistest materjalidest nagu vahtplast.
